et
en
Teksti suurus:
A A A

Kindral Põdder

Näitusel väljas olnud museaalide nimekiri.

2007. aastal möödus 75 aastat Eesti Vabadussõja ühe legendaarsema väejuhi kindralmajor Ernst-Johannes Põdderi surmast 24. juunil 1932, kui jaanipäeva-aegsetest võitlustest 1919. aastal Balti Landeswehri ja Saksa Rauddiviisiga oli möödas täpselt kolmteist aastat.

Ernst Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Tartus. Pärit Alatskivi vallast. Oma haridusteed alustas ta 1888. aastal Tartu 2. algkoolis; õppis seejärel Tartu linnakoolis, mille lõpetas 1895.

1897. aastal astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke ja pärast kahekümneaastast teenistust, väsinuna lahingute mürast ja Vene sõdurkonna lagunemisest otsustas 38-aastane Ernst Põdder tulla tagasi kodumaale. Siin aga valitses palavikuline optimism ja tahe teha midagi, millel õiget nimegi veel ei olnud – keegi polnud ju esitanud tõsiselt omariikluse ideed. Tegutsema pani vaistlik lootus iseseisvumisest. Alustada tuli aga korra ja kaitse tagamisest. 22. juulil 1917 saabus Põdder 1. Eesti polku Rakveres võites kohe sõdurite poolehoiu. 9. detsembril määrati ta polgu ülemaks, kuna senine polguülem Tõnisson oli enamlaste poolt arreteeritud. Sel ajal asus polk juba Haapsalus. Peale Läänemaa talude ning mõisate kaitsmise vene sõjaväelaste-marodööride eest tuli piir panna enamlaste kihutustööle ka polgus endas. (27. oktoobril oli V. Kingissepp Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee ülesandel kubermangu-komissar J. Poskalt Toompeal üle võtnud valitsuse, mille kohta koostati kirjalik akt). 1. Eesti polk Haapsalus ja ka Tallinna postkontor keeldusid Nõukogude võimule allumast.

Suurt tähelepanu pöörati distsipliiniprobleemidele ja Põdderilgi oli oma teene selles, et üldise laostumise ja demoraliseerumise tingimustes püsis 1. Eesti polgus sõjaväeline distsipliin tollasest keskmisest mõnevõrra kõrgemal.

1918. aasta veebruari teisel poolel liikusid sakslased Lääne-Eesti saartelt mandrile. 19. veebruaril otsustas Eestimaa Päästekomitee, et eesti rahvusväeosad peavad Saksa pealetungi korral jääma erapooletuks. 1. Eesti diviisi ülem J. Laidoner andis väeosadele käsu vastupanu mitte osutada ja esineda kõikjal Eesti väeosana. Põdderist kui osavast poliitikust annab värvika pildi oma mälestustes ajakirjanik K. A. Hindrey; nimelt kuulutas Põdder ta kohapeal Eesti Ajutise Valitsuse erisaadikuks ja Hindreyl tuli Saksa ohvitseridele teatada Eesti iseseisvusdeklaratsioonist ja 21. veebruaril sõlmitigi 1. Eesti polgu juhtkonna ja Saksa väekolonni juhataja vahel järgmine kokkulepe (Eesti riigi esimene välisleping!): „1 Eesti polgu komandör ja ohvitserid kohustuvad, et nende ja Haapsalu ning selle ümbruskonda täna sissemarssivate saksa vägede vahel ei tule mingil kombel esile lahkhelisid. Saksa vägede komandör on sellega nõus, et 1. Eesti polgule jäävad edaspidi oma senistesse asukohtadesse. Ooberst Põdder. Alampolkovnik Seiman. Kapten J. Puskar. Major Steffens.” Saksa Põhjakorpuse ülem kindral A. von Seckendorff tõlgendas seda kokkulepet kui polgu astumist Saksa okupatsioonivõimude teenistusse.

12. märtsil 1918 ülendas Ajutine Valitsus E-J. Põdderi kindralmajoriks.

Pärast Eesti sõjaväe laialisaatmist Saksa okupatsioonivõimude poolt 20. märtsil 1918 oli Ernst Põdder oktoobrikuust pärast lühikest vangistust Tallinna Omakaitse – Bürgerwehr Reval operatiivjuhataja (Omakaitse juhatuse esimeheks oli valitud kaugesõidukapten Johan Pitka). Ta määras osakondadesse ametisse kontrollitud meelsusega eesti ohvitserid. Seega läks Omakaitse eestlaste kontrolli alla. Üksnes vintpüssidega relvastatud meeskonnas oli 2400 eestlast ja 600 sakslast. Kuna Saksa võimud ei lubanud Omakaitse tegevust ülemaaliseks laiendada, alustati salajase Eesti Kaitse Liidu organiseerimist. Saksa vägede ja kommunist-like võimukandjate lahkumisega Eestist jätkas 11. novembril 1918 juba avalikult oma tegevust Kaitseliit, kuhu oli koondunud ligi 15000 meest ja kes oli esialgu ainuke Ajutise Valitsuse käsutuses seisnud relvaorganisatsioon. Kaitseliidu esimeseks ülemaks sai kindral-major Ernst Põdder. 21. novembril anti talle ülesandeks ka nn numbripolgu – 1. jalaväepolgu formeerimine. 17. detsembril andis sõjaministeerium Põdderile sisemise julgeoleku kindlus-tamiseks ülemjuhataja õigused ja samal päeval ilmus ka tema päevakäsk. Selle kohaselt kõik 17-60 aastased meeskodanikud, kes polnud mobiliseeritud armeesse, pidid astuma Kaitseliitu ja täitma kõiki selle käske. Käsu vastu eksijaid karistati rahatrahviga kuni 10 000 marka või vangistusega kuni 3 kuud või ka mõlema karistusega. Eriti karme karistusmeetmeid tuli rakendada 1919. a. veebruaris Saaremaal. Sisekaitse ülema kohal oli Põdder märtsi lõpuni. Uueks Kaitseliidu ülemaks sai senine politseipeavalitsuse ülem Eduard Alver.



Aprillis 1919 sai kindralmajor Põdder vastloodud 3. diviisi ülemaks. Diviis kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest kuni Valgani. Juunis 1919 purustas 3. diviis Lemsalu-Roopa-Võnnu-Ronneburgi lahingus baltisaksa Landeswehri ja palgalise Rauddiviisi ning viis eesti sõjalipud Riia väravateni. 6. juunil 1919, kui tema diviisi kuuluv 6. polk oli välja astumas Landeswehri vastu, pidas Põdder Valmiera turuplatsil ajalukku läinud isamaalise kõne, kus muu hulgas ütles järgmist: „Landeswehr, kus teenivad balti parunid ja nende pojad, tahab vallutada Läti- ja Eestimaa ja orjastada meid uuesti. Seda ei või me lubada! Me peame selle neetud ussipesa lõhkuma! Küsin teilt, kas on teil julgust ja tahtmist välja astuda meie ühise ajaloolise vaenlase vastu ja lõhkuda see ussipesa enne, kui ta Eestimaale tungib?” Need sõnad leidsid sõdurite hulgas vaimustatud vastukaja, vibutati püsse, heideti õhku mütse ning hüüti: „Maha Landes-wehr!”

Pärast Võnnu (Cesise) all saavutatud võitu andis diviisiülem Põdder oma päevakäsuga korralduse, et 23. juunil 1919 „saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.” Vabadussõda ei olnud veel kaugeltki lõppenud, kuid just selle võiduga eelkõige olid eestlased ületanud tõsise psüühilise barjääri vaenlase ees ja Põdderil oli igati põhjust anda sel puhul käsk heisata lipud. 1934. aastast tähistatakse seda päeva meil riikliku võidupühana.

K. A. Hindrey kirjelduse järgi erines E. Põdder silmatorkavalt juba väliselt teistest: „Natuke kõrgete õlgadega, teatava, nagu ratsaväelase kange kõnnakuga, kangekaelselt turris käharavõitu juustega, vurrudega, mis ei olnud tihedad, kuid küllalt pikad ja mis koos tema laiade põsenukkidega andsid küll ilme, millest ta ise järeldas, et ta on vana mongol. Õieti mõjus ta esimesel silmapilgul süngelt, raskelt tõsisena ja karmina. Kuid see esimene mulje haihtus jalamaid, kui said lähemalt tuttavaks ja võisid temas leida südamest hääd inimest, haruldaselt peenetundelist sääl, kus seda tõepoolest oli vaja.” Põdder tundis hästi inimesi, oli hea suhtleja, oskas oma alluvad õigel ajal ja julgelt tegutsema panna, sisendada võitlustahet ja mis peamine, usku võidusse.

1921-1926. a. oli kindralmajor E-J. Põdder 2. diviisi ülem. Kui 1924. aasta märtsis seni sõjaministeeriumile allunud maakondlikud Rahvaväe ja Kaitseliidu ülema asutused viidi üle kohalike diviisiülemate alluvusse jõuti Põdderi eestvõttel juba novembri lõpuks taasluua tegutsevad Kaitseliidu organisatsioonid Tartus (1300 liiget), Võrus (800 liiget) ja Valgas (300 liiget), nii et 1. detsembri kommunistliku mässukatse puhul said kohalikud kaitseliitlased juba tähtsamatele objektidele oma valvepostid välja panna. Tallinnas sattus aga Põdder 1. detsembril päris juhuslikult sündmuste keerisesse, kus tal relv käes tuli otsustavalt mitu mässukollet likvideerida.

Tanel Lään
26.06.2007