et
en
Teksti suurus:
A A A

Kaitseliidu ülema kindralmajor Meelis Kiili kõne Kaitseliidu 100. aastapäeval

13.11.2018
kindralmajor Meelis Kiili
Autor: Kristjan Prii
Proua president, lugupeetud peaminister, härra kindral
Head kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noored kotkad ja kodutütred, 
Dear friends, allies, good partners


Siin poodiumil tunnen ma täna tõeliselt seda, mis on Kaitseliit. Milline ühtsus on Kaitseliidus, milline tugevus on Kaitseliidus. Ja tunnen ka vastutust. Ma vaatan teid ja ma näen teid,  aatekaaslasi. Täna on see päev kus me peame pidu, me oleme selle välja teeninud.

Sada aastat tagasi kui mujal Euroopas vaikisid relvad siis sada aastat tagasi siin meie Maarjamaa pinnal algasid meie rahva saatust lõpmatuseni muutvad sündmused. Sada aastat tagasi olid Eesti mehed naised, poisid ja tüdrukud olukorras, mis on niivõrd inimlik. Paljud tundsid hirmu, ängistust, ärevust. Oli ka lootust, oli meelekindlust, oli tahet. See oli see moment, mis nõuab seda sisemist valgust. Sisemist valgust, mis näitab meile teed ka kõige pimedamal ajal. Need mehed ja naised, kes moodustasid tollal Kaitseliidu, neil oli sisemine valgus olemas. Nad teadsid, mille eest nad võitlevad, nad teadsid mille eest nad seisavad- see oli Eesti riik, see oli meie enda inimesed.

See valgus juhatas Johan Pitkat lõpuni. See valgus andis Ernst Põdderile otsusekindlust, meelejõudu 1.detsembril 1924 suruda meie riigist välja kõik need, kõik see, mis on meile niivõrd võõras ja säilitada oma. See valgus, sisemine, aitas meil ellu jääda ka kõige raskemal ajal kui ei murtud ainult meie vaimu ja ihu, vaid püüti maha suruda meie tuhande aastast elustiili, see valgus ei kustunud. See süttis taas, see süttis ja sütitas meie inimesi, selle valguse najal saime me taas vabaks, iseseisvaks. 

Täna me oleme vabad, kuid kui me vaatame, mis toimub maailmas, ei ole relvad vaikinud. Taaskord sirutatakse käsi võõra järgi- Gruusia, Ukraina. See tähendab seda, et meil ei ole mitte mingisugust õigust mitte kaitsta oma vabadust jätkuvalt. Me ei saa pugeda õigustuste taha, et meil on õhuke riik. Ja kui ongi, siis see tähendab, et me peame rohkem pingutama. Me ei tohi teha noorusest tulenevaid vigu, sest noorus on paratamatus, selle me elame üle. Me vajame küpsust, ma vajame läbimõeldud otsuseid, me vajame kindlat juhtimist. me vajame seda valgust, sest vabaduse eest võideldakse täna, homme, ülehomme. Läbi selle, läbi vaba tahte, läbi vaba tahte jõu, on Eesti ühiskonnale antud juurde hästi palju küpset mõtlemist. 

Siin saalis istub Eesti rahva kaitsetahte parim väljend. Meie vabatahtlikud kaitseliitlased,  meie naiskodukaitsjad, meie noored kotkad ja meie kodutütred. Me ei saa öelda et vabadus on Exeli tabelis, me peame sellega tegelema täna, homme, ülehomme.  Vaid siis oleme me võimelised oma isamaa kaitseks. Oma emakeeles, selles keeles, mille Jaan Poska vormistas Tartu rahusse meie kõige tähtsama printsiibina- Eesti on rikkumatu igavesti. 

Head kaasmaalased, head kaasvõitlejad. Meie sinine, meie must ja valge. Meie õigus sinise eest seista, musta eest murda, valge eest võidelda. See on meie võõrandamata õigus. Me teeme seda. Eesti jääb vabaks, sest see nii on. Aitäh.